elektrijuhtivusele

Elektrijuhtivus, tuntud ka kui elektriline juhtivus, on füüsikaline suurus, mis iseloomustab materjali võimet juhtida elektrivoolu. See on vastupidine elektritakistusele. Mida suurem on elektrijuhtivus, seda paremini materjal juhib elektrit. Elektrijuhtivus sõltub peamiselt materjali aatomite struktuurist ja selles sisalduvate vabade laengukandjate (tavaliselt elektronide või ioonide) olemasolust ja liikumisest.

Materjalid jagunevad elektrijuhtivuse järgi laias laastus kolme rühma: juhtideks, isolaatoriteks ja pooljuhtideks. Juhtidel, nagu metallid (vask, alumiinium, hõbe), on kõrge elektrijuhtivus, kuna neil on palju vabalt liikuvaid elektrone. Isolaatorid, nagu kumm, klaas ja puit, on väga halvad elektrijuhtid, kuna nende elektronid on tihedalt aatomite küljes kinni ega saa vabalt liikuda. Pooljuhtidel, nagu räni ja germaanium, on elektrijuhtivus juhtide ja isolaatorite vaheline ning nende juhtivust saab mõjutada temperatuuri, valguse või lisandite abil.

Elektrijuhtivuse SI-ühik on siimens per meeter (S/m). Elektrijuhtivuse mõõtmine on oluline paljudes tehnoloogilistes rakendustes, sealhulgas elektriseadmete disainis, materjaliteaduses ja elektroonikatööstuses. See aitab valida sobivaid materjale erinevateks otstarveteks, tagades seadmete tõhususe ja ohutuse.