ekstraktimine

Ekstraktimine on eraldus- ja puhastusprotsess, mille käigus soovitud ühend eraldatakse segust lahustiga, moodustades ekstrakti. Tavaliselt kasutatakse vedel-vedel ekstraktimist (LLE), kus kaks mitte segunevat lahust moodustavad kaks faasi ja soovitud ühend liigub lahusti faasi. Protsess nõuab sobiva lahusti valikut ning faaside vahelist kontakte, mis võimaldab aine üleviimist.

Lahusti valik sõltub ühendist ja soovitud ekstrakti omadustest: polaarsete ühendite jaoks sobivad tavaliselt poolraalset või polaarset lahustit, mittepolaarsete jaoks mittepolaarsemad lahustid. Üksikasjaliku kasutusega ühendatakse tavaliselt etanool, vesi, atsetoon või teised orgaanilised lahustid ning vajadusel kasutatakse ka spetsiaalseid meetodeid.

Peamised ekstraktimise meetodid hõlmavad vedel-vedel ekstraktimist, kus faasid on mitte segunevad; superkriitilist CO2-ekstraktimist (SFE), mis kasutab kõrb CO2 superkriitilises olekus ja on populaarsen õlide ja taimsete ekstraktide puhul; ning traditsioonilist Soxhleti-ekstraktimist, mis kasutab kuumtöötlemist lahustis. Iga meetod mõjutab ekstrakti kvaliteeti, lõppmüüki ja keskkonnamõju.

Rakendused on laiaulatuslikud. Toidutööstuses ja jookides kasutatakse ekstrakte maitse- ja lõhnaainetena ning värvainetena. Farmaatsias ja bio­tehnoloogias eraldatakse looduslikke ühendites, nagu flavonoidid ja alkaloidid, ning tööstuslikes protsessides puhastatakse taimsed ekstraktid keerukatest segudest. Ekstraktimise ohutus ja keskkonnamõju on oluline osa protsessi planeerimisel, sealhulgas lahustite taaskasutus ja vähene kemikaalide kasutamine.