dislokatsioonitüüpe

Dislokatsioonid on kristallilises materjalis esinevad lineaarsed defektid. Need on ühed kõige sagedamini esinevad punktdefektidest ja mängivad olulist rolli materjalide plastilises deformatsioonis. Dislokatsioone saab liigitada mitmel erineval viisil, peamiselt nende geomeetria ja liikumismehhanismide alusel.

Üks peamine jaotus on servdislokatsioonide ja kruvidislokatsioonide vahel. Servdislokatsioon on selline, kus lisatasand aatomitest on sisestatud või eemaldatud kristallstruktuuri. See tekitab piirkonna, kus aatomid on pingestatud. Kruvidislokatsioon on seevastu selline, kus aatomitasandid keerduvad spiraalselt ümber dislokatsioonijoone.

Lisaks nendele kahele põhiliigile võib dislokatsioone kirjeldada ka nende orientatsiooni järgi võrreldes libiseva tasandiga, mida mööda nad liiguvad. Kui dislokatsioonijoon on paralleelne libiseva tasandiga, on tegemist puhta kruvidislokatsiooniga. Kui dislokatsioonijoon on risti libiseva tasandiga, on tegemist puhta servdislokatsiooniga. Enamik dislokatsioone on aga segadislokatsioonid, millel on nii serv- kui ka kruvikomponendid.

Dislokatsioonide liikumine materjalis toimub libisemise teel. Libisemine on protsess, kus dislokatsioon liigub läbi kristalli, põhjustades aatomitasandite suhtelist nihkumist. Dislokatsioonide liikumine nõuab vähem energiat kui kogu kristalli deformatsioon, mistõttu see on peamine mehhanism plastilise deformatsiooni korral. Dislokatsioonide tüüp ja liikumisviis mõjutavad oluliselt materjali mehaanilisi omadusi, nagu tugevus ja sitkus.