digitaaltrükkimise

Digitaaltrükimine on trükitehnika, kus kujutis trükitakse otse digitaalsest failist ning traditsiooniliste trükiplaadide kasutamine ei ole vajalik. See võimaldab lühikesi tiraže, kiiret tootmist ja suurt kohandatavust erinevate toodete osas.

Peamised tehnoloogiad on inkjettrükk ja elektrofotograafiline trükk (toner). Inkjettrükk kasutab vedelat või UV‑kõvastuvat tint ning sobib eri aluspindadega, nagu paber, vinüül, plastik ja tekstiil. Tonertrükk põhineb elektrostaatilisel printimisel ja kuumutamisel ning on sageli eelistatav lühematele tiražidele ning tugeva pinnaga materjalidele. Lisaks on levinud UV‑kõvastuvad tintide lahendused ja sublimatsiooniprint mõnedele materjalidele.

Substraadid on laiad: paber, vinüül, plastik ning erinevad kangad. Õige tint ja pindade eelvalmistus tagavad hea värvijoondatuse, teravuse ja vastupidavuse.

Kvaliteet ja töövoog: Värvi juhtimine põhineb ICC‑profiilidel ja RIP‑tarkvaral; tavaliselt kasutatakse kõrge lahutusvõimega väljundeid (600–1200 dpi). Töövoog on sujuv ning kujundused ning mahud on kiiresti kohandatavad.

Eelised ja piirangud: Digitaaltrükimine võimaldab kohandatud sisu, kiiret tootmist ja väikeseid tiraaže. Hind ühe ühiku kohta võib olla kõrgem ning värvi- ning materjalitundlikkus sõltub tehnoloogiast ja aluspinnast.

Rakendused ja trendid: Digitaaltrükimist kasutatakse signaali, pakendi, reklaami, fototoodangu ja tekstiiltrüki valdkondades. Turul on kasv pakendi- ja tekstiilitoodetes ning jätkusuutlikkus ja lühem tarneahel muutuvad üha olulisemaks.