desulfuratsiooniga

Desulfuratsioon on protsess, mille käigus eemaldatakse väävelühendid materjalidest või toodetest. Eriti oluline on desulfuratsioon kütuste töötlemisel, kus vähendatakse nafta ja selle derivaadide väävelisisaldust. Madalam väävelisisaldus aitab vähendada põlemisel tekkivaid saasteaineid, kaitsta katalüsaatoreid ja vältida seadmete korrosiooni ning võimaldab täita keskkonnanõudeid.

Peamine meetod kütuste desulfuratsiooniks on hüdrodesulfuratsioon (HDS). See toimub vesiniku kohalolul kõrgel temperatuuril ja rõhul ning kasutab aktiivset katalüsaatorit, sageli Co-Mo või Ni-Mo tüüpi koos alumiiniga. Reaktsioonid muundavad organosulfurühendid vesiniksulfiidiks (H2S), jättes süsivesinike karkassi enam-vähem muutumatuna. HDS on efektiivne paljude tavaliste väälde ühendite suhtes, kuid raskemini eemaldatavate ühendite puhul vajatakse lisategevust või täiendavaid töötlusprotsesse.

Muu desulfuratsioon hõlmab oksüdatiivset desulfuratsiooni (ODS), kus väävelühendid oksüdeeritakse ja seejärel eraldatakse või süstematiseeritakse. Biodesulfuratsioon kasutab spetsiifilisi baktereid väävelühendite eemaldamiseks looduslike allikate lähenemisega. Elektrode desulfuratsioon (elektrodesulfuratsioon) rakendab elektrivoolu katalüütilise reaktsiooni vahendajana.

Rakendused ja mõju: Euroopa Liit ja teised reguleerivad organid kehtestavad väävlipiirid bensiinile ja diiselle, mis nõuab progressiivset desulfuratsioonitehnoloogiat. See parandab õhu kvaliteeti ja pikendab kogumisseadmete ning katalüsaatorite elu, kuid suurendab ka rafineerimise kulusid ja energiavajadust. Tulevikus keskendutakse sügavama desulfuratsiooni saavutamisele energiatõhusamalt ning kombinatsioonidele erinevate meetodite vahel.