baromeetrid

Baromeetrid on seadmed, mis mõõdavad atmosfäärilist survet, ehk ilmakeha rõhku maa pinna suhtes. Rõhu muutused annavad infot ilmastiku arengust ning neid kasutatakse ilmaennustuses, kõrguste hindamisel ja teaduslikes uuringutes.

Kõige klassikalisem tüüp on merkuurbaromeeter (Torricelli baromeeter). Selle toimimise aluseks on elavhõbeda kolonn, mida atmosfääriline rõhk peab ülal hoidma. Kolonni kõrgus näidatakse tavaliselt millimeetrites elavhõbedat (mmHg); 1 atm ≈ 760 mmHg ≈ 1013 hPa. Teine oluline tüüp on aneroidbaromeeter, kus suletud elastne kapsel deformeerub survemuutuste tõttu; sellest saadakse mehhaaniline või elektriline näit. Vähem levinud on vedelbaromeetrid, mis kasutavad teistsugust vedelikku.

Rõhu mõõtmiseks kasutatakse sageli hektopascale (hPa) või millibaaride (mb) ühikuid; mõnede andurite puhul on näit esitatud ka mmHg kujul. Tavaline merepinna rõhk on umbes 1013 hPa, kuid kõrgusega see langeb.

Baromeetrid mängisid keskset rolli meteoroloogias ning moodustavad tänapäeval olulise osa kõrgusest sõltuvate andurite ja ilmamõõtmiste süsteemidest. Kaasaegsed baromeetrid on peamiselt digitaal- või elektroonilised baroandurid, mis on integreeritud nutitelefonides, ilmastikumõõteseadmetes ning erinevates teadus- ja lennundussüsteemides. Kalibreerimine ja kohaliku kõrguse arvestus on näitude täpsuse tagamiseks oluline.