autoriseerimisel

Autoriseerimine on protsess, mille käigus määratakse kasutajale või rakendusele lubatud toimingud ning ligipääs teatud ressurssidele. See järgneb sageli autentimisele, kui kontrollitakse identiteeti; autoriseerimine otsustab, millist ligipääsu antakse ja millised piirangud kehtivad.

Põhimõttelised mõisted hõlmavad õigusi, rolle ja poliitikaid. Juurdepääs võib toimuda erinevatel tasanditel: võimalus ligipääsuks konkreetsetele failidele või API-dele ning operatsioonide teostamiseks. Juurdepääsukontrolli mudeliteks on levinud rollidepõhine juurdepääsukontroll (RBAC), atribuutide põhine juurdepääsukontroll (ABAC) ning vajadusel ka rohkem ruumi spetsiifilised lahendused, nagu ACL-id või muud reeglipõhised süsteemid. Tööks kasutatakse sageli least privilege põhimõtet, kus iga kasutaja omab vaid nii palju õigusi, kui ta tegelikult vajab.

Tavapärane autoriseerimise voog hõlmab kasutaja autentimise järel turvasüsteemi kontrolli, kas tal on kindla toimingu jaoks vajalikud õigused. Kaasatud võivad olla ajalised ligipääsu märgid (tokenid), nagu ligipääsu- ja värskendustokenid, ning protokollid nagu OAuth 2.0 või JSON Web Tokenid (JWT). Autoriseerimine võib toimuda ühes riist- või teenustesas ning seda saab koordineerida erinevate süsteemide vahel, et tagada ühtne ligipääsujoon ja turvalisus.

Olulised aspektid hõlmavad auditeerimist ja regulaarselt tehtavat õiguste ülevaatust, ligipääsu ajutise peatamise võimalust ning turvalise identiteedihalduse järgimist. Väljaspool ühtset süsteemi esile kerkivad väljakutsed, nagu dünaamilised õigused, tokenite kaitse ja skaleerimine, mille lahendamiseks kasutatakse standardiseeritud lahendusi ja parimaid tavasid.