atomiseerumine

Atomiseerumine on vedeliku muutmine väga väikesteks tilkadeks või aerosooliks, kasutades selleks energiat, mis ületab vedeliku pindpine. Tekkinud tilgad moodustavad pihustatud aeração või aerosooli, mis võib levitada vedeliku ruumis või suuress hulgis. Atomiseerumist kasutatakse nii pritsimisel kui ka vedelike paremaks aurustumiseks või seguomaduste kontrollimiseks.

Peamised atomiseerimise meetodid hõlmavad mehhaanilist, õhuga abiga ja ultraheli tehisest tekitamist. Mehhaaniline atomiseerimine kasutab survet või kapillaarset lõhkumist ning on levinud pritsimisel ja katmisel. Õhuga abiga atomiseerimine ühendab vedeliku voolu gaasiga, et vedelik lõhkuda dropletitesse; see on kasulik kontrollitava tilgade suurusega. Pöörlevad (rotor- või ketiaatomiseerid) tekitavad tilgad tsentrifuugjõu toel. Ultraheliatomiseerimine kasutab kõrglöökset vibrotootmist vedeliku lõhkumiseks tilkadeks ning sobib tihtipeale väga väikeste tilkade jaoks.

Tilkade suurus ja jaotus sõltub pihusti tüübist, vedeliku omadustest (pindpine, viskoossus, tihedus) ning operatsioonitingimustest (rõhk, gaas). Mõõtühikuks on sageli mikromillimeetrit. Üldiselt on peened pritsid 10–100 mikromeetrite vahemikus, kuni ohtlikult suure tilgadega pritsid võivad olla üle 100–200 mikromeetri.

Rakendused hõlmavad põllumajandust (pesticide ja väetiste pritsimine), kütuse ja põlemise süsteeme (kütuse atomiseerimine diisel- ja gaasmootorites), spray-dryingut (kuivatamist pulbriks), katmist ja mälestamisprotsesse, ning meditsiinilisi ja tarbeoaineid (parfüümid, kosmeetika). Atomiseerumine on samuti seotud tervise ja keskkonna riskidega seoses aerosoolide inhalatsiooni ja laialdase pritsimisega ning vajab sobivat ohutusjuhtimist.