artikuleerimist

Artikuleerimine ehk artikulatsioon on kõnehelide hääldamise protsess, mille käigus kõneorganid – keel, huuled, hambad, suulae ning vajadusel kurgus – liiguvad ja asenduvad, et toota konkreetseid helisid. Artikulatsioon on kõnesüsteemi põhiline osa ja seda reguleerib lihaste töö ning hingamise koostoime. Erinevused artikulatsioonis annavad kõnele eristuva kõla ja mõjutavad arusaadavust.

Konsonantide artikulatsioon jaguneb peamiselt asukoha ja viisi järgi. Asukohad on bilabiaalne (huultega mõlemad huuled), labiodentaalne (huul ja hammas), interdentaalne (hammas ja keel), alveolaarne (hambakaare kohal), palataalne (keelekeha suulae taga), velaarne (keele tagaosa lähedal pehmale suulaele) ning glottaalne (kõri). Viisid hõlmavad plosiivseid (näiteks p, t, k), frikatiivseid (f, s), nasaalseid (m, n) ja aproximaate (l, r, j).

Vokaalide artikulatsioon sõltub keele kõrgusest (kõrge, kesk, madal) ja asendist ees-taga ning huulte ümarusest. Seetõttu võivad sarnased häälikud erinevate keelte või dialektide lõikes erineda. Koartikulatsioon tähendab seda, et ühe heli tootmine mõjutab järgmist heli ning artikulatsiooniliste liikide piirid võivad üksteist reflekteerida. See on oluline näiteks kõne kiiruse või rõhu täpsustamisel.

Uurimismeetodid ja rakendused: artikulatsiooni uuritakse palatograafia, elektropalatograafia, ultraheliuuringute ja MRI abil. Akustiline analüüs aitab eristada helide kvaliteeti ja ajastus. Artikuleerimise mõistmine on oluline keeleõppes, kõneravi (logopeedia) ja keeleteaduslike uuringute jaoks.