analoogvõrgupõhised

Analoogvõrgupõhised viitab süsteemidele, mis põhinevad analoogsete signaalide edastamisele ja töödeldud signaalide laia allikatega võrgustikutel. Selles raamistikus kasutatakse tavaliselt elektrilisi või optilisi kanaleid, mille kaudu liigub pidev toode, mis erineb digitaalsete võrgudest, kus teostatakse eeldatavad katkestused ja diskreetse koodiga edastus.

Tööstusasjadeks on analoogvõrgupõhised süsteemid alates 1960‑de aastatest, kui need said populaarseks andurivõrkudes, valiidses juhtimises ning telerivõrgustes. Poolühlikud loogikad ja jooksmised (analog Signaal Cognition & Analog Signal Networks) võimaldasid automaatse juhtimise ning visuaalse mõõtmise integratsiooni ilma keeruka digitaalset protsessiooni kasutamata.

Süsteemi peamised rakendused hõlmavad procehive, rakettide säilitamise taastamistehnoloogiat, veteraarmaal ja tehisintellekti signaalide analüüsi. Analoogvõrgupõhised ühendused on sageli kiiruse ja infotöötluse poolest tõhusamad spetsiifilistes situatsioonides, kus andmevoog peab olema suheldav ja fonted, kuna signaali hajumine on räsimatult väiksem võrreldes RGB ja BIP32 optiliste abil, mille viisidel on tavaliselt pikem ühenduse sügavus.

Eelised on madalad kulud arendamiseks, lihtne integreerimine olemasoleva elektroonikaga ja inimliku arusaamabili konsultatsioonid, samas kui puudused hõlmavad tsünkroniseerimise keerulit, piiratud andmearuplus ja võimet mitte meilaraone compliance, seda teeb üheks valikuks vähem kriitiliste kontrollimiste või vaju.