analoogvõimendeid

Analoogvõimendid on elektroonilised seadmed, mida kasutatakse analoogsignaalide võimendamiseks, mis tähendab nende amplituudi suurendamist. Need erinevad digitaalvõimenditest selle poolest, et nad töötavad pidevalt muutuva signaaliga, mitte diskreetsete väärtustega. Analoogvõimendid on levinud paljudes rakendustes, sealhulgas helisüsteemides, raadioside seadmetes ja mõõteriistades.

Võimendi peamine ülesanne on võimendada sisendsignaali, säilitades samal ajal selle kuju ja minimaalse moonutuse. Võimendustegur, mida sageli tähistatakse kui 'A', näitab, mitu korda signaali amplituudi suurendatakse. Võimendit iseloomustavad ka muud parameetrid, nagu ribalaius, müra ja lineaarsus.

Analoogvõimendeid võib liigitada erinevate kriteeriumide alusel. Üks levinud klassifikatsioon on nende tööklassi järgi, nagu klass A, B, AB ja C. Klass A võimendid pakuvad parimat lineaarsust ja madalaimat moonutust, kuid on vähem energiatõhusad. Klass B ja AB on tasakaal tasakaal tasakaal parema energiatõhususe ja mõõduka moonutuse vahel. Klass C võimendid on kõige energiatõhusamad, kuid tekitavad kõige rohkem moonutusi ja sobivad ainult raadiosageduslike signaalide võimendamiseks.

Teine oluline tüüp on operatsioonivõimendid (op-amp), mis on väga mitmekülgsed ja neid saab konfigureerida erinevateks funktsioonideks, nagu võimendamine, filtreerimine ja võrdlemine. Transistorid, nagu bipolaartransistorid ja MOSFETid, on analoogvõimendite ehitamise peamised komponendid. Analoogvõimendite valik sõltub konkreetse rakenduse nõudmistest seoses signaali kvaliteedi, energiatõhususe ja maksumusega.