amplituudkoodimine

Amplituudkoodimine on informatsiooni esitusviis, mille käigus andmed kodeeritakse signaali amplituudide kaudu. See tähendab, et erinevad amplituuditasemed tähistavad erinevaid sümboleid või väärtusi. Amplituudkoodimine on kasutatav nii analoogsetes kui ka digitaalseid süsteemides ning on tihedalt seotud amplitude-modulatsiooni ja erinevate amplituudipõhiste sümbolite keeladega.

Klassikalises sidevõrgus on amplituudkoodimine tavaline meetod digitaalsete signaalide edastamiseks. Üks peamisi näiteid on M-ary amplitude shift keying (M-ASK), kus sümbolide erinevad väärtused esindatakse erinevate amplituudidega. Amplituudkoodimine võimaldab pärast demodulatsiooni ja telegrammi dekodeerimist infot rekombineerida, kuid selle toimivus sõltub signaali‑jaadmi näitajatest nagu SNR, kanalite müratase ja ammutundlike dünaamiliste piirangute mõju. Eeliseks võib pidada lihtsat riistvaralist implementeerimist ja head spektraalset efektiivsust teatud tingimustel; piirangutena tuleb märkida tundlikkus häirete suhtes, amplituudi väärarvestuste oht ning võimalik suur dünaamiline ulatus, mis vajab tarku kompenseerimist.

Kvantitivas, amplituudkoodimine (amplitude encoding) tähistab meetodit, kus N reaalarvu kodeeritakse amplituudide abil kvantolekute baasühikudesse. Selline kodeering nõuab tavaliselt log2(N) kvantunud konstrukti ja spetsiaalset oleku ettevalmistust ning mõõtmist, mis võib olla ressursimahukas ning tundlik halvasti kontrollitud keskkonna suhtes. Kvantkontekstis pakkub amplituudkoodimine tihti tihedamat andmesalvestust, kuid nõuab keerukat töötlust ning väga täpseid tehaslikku kontrolli.

Seotud mõisted hõlmavad amplituudmodulatsiooni, amplitude‑shift keyingut ning kvantse sissekandeid. Amplituudkoodimine on oluline visiitkaart mitmes side‑ ja andmetöötlemise valdkonnas ning selle rakendused ja väljakutsed sõltuvad kontekstist.