aatomimudeleid

Aatomimudeleid on kasutatud aatomi sisemise ehituse ja keemiliste omaduste seletamiseks. Aatom koosneb tuumast (prootonid ja neutronid) ning selle ümber on elektronide pilv või orbitaalid.

Varased arusaamad pärinevad Demokritist ja Daltonist. Demokritos pakkus ideed lõpmatult väikestest jagamatutest osadest; Dalton lõi 19. sajandi lõpuks keemilise atomiteooria, mille kohaselt elemendid koosnevad erinevatest aatomitest ning aatomid ühendustes säilitavad omadused.

1904. aasta Thomsoni mudel oli ploomipuding ehk plum pudding – aatom on positiivse laenguga lahust, milles on hajutatud negatiivsed elektronerid.

1911. aasta Rutherfordi kuldfoili katse tõi välja tuuma: aatomil on väike, tihe ja positiivselt laenguga tuum, mida ümbritseb laialt hajuv elektronide pilv või orbitaalid.

1913. aasta Bohr’i mudel arendas vesiniku aatomit kvantiseeritud orbiididega; see seletab mõningaid spektreid ja energiatasemete eristumist.

1920. aastatel kvantmehaanika areng (Schrödinger, Heisenberg) andis kaasa otstarbelise mudeli, kus elektronide asukoht määratakse tõenäosuslikult ja orbitaalid kujutavad piirkondi, kus elektronide tõenäosus on suurim.

Tänapäeval põhinevad aatomimudelid kvantmehaanika ja standardmudeli kombinatsioonil. Aatu­m Tuum koosneb prootonitest ja neutronitest; elektronide piirkonnad on orbitaalid või elektronpilved. Need mudelid selgitavad keemiliste sidemete olemust, molekulide toimimist ja materjalide omadusi.