Väljendusviiside

Väljendusviiside ehk stiilivahendite mõiste viitab kõne- ja teksti puhul kasutatavatele vahenditele, millega väljendatakse mõtet, tunnet või suhtumist. Need vahendid on osa kirjanduse ja kõne stiilist ning hõlmavad nii kujundlikku sõnavara kui ka grammatika ja rütmi märksõnu. Väljendusviiside eesmärk on suurendada teksti või kõne väljendusjõudu, luua konkreetne toon ning näidata autor või kõneleja hoiak.

Väljendusviiside kasutamine on laialt levinud nii kirjanduses, teatri- ja meediakõnes, avalikes esinemistes kui ka reklaamis. Nende vahendite abil luuakse kujundlikke pilte, rõhutatakse ideid, esile anti erinevaid hinnanguid ning luuakse emotsionaalset mõju. Väljendusviisid võivad mõjutada lugeja või kuulaja tõlgendust, säilitada tähelepanu ja kujundada teksti identiteeti.

Väljendusviiside tüübid hõlmavad näiteks metaforat (kujundlik väljend, mis seob kaks erinevat nähtust), võrdlust (kui kasutatud on nagu või sarnaneb konstruktsioon), personifikatsiooni (elusolendite omaduste omistamine asjadele), irooniat ja liialdust, retoorset küsimust ning kordust (sõna või fraasi kordamine rõhutamiseks). Lisaks võivad esineda alliteratsioon, paradoks ja muud stilistilised võtted.

Analüüsi ja õppetöö kontekstis hinnatakse, kuidas väljendusviisid kujundavad tähendust, toon ja isiklikkust. Väljendusviiside mõistmine aitab mõista teksti struktuuri, žanri ning autorit/eesmärki, ning on oluline tööriist nii kirjanduse kui lingvistika uuringutes.