Vibratsiooniülekanne

Vibratsiooniülekanne viitab protsessi, mille käigus vibratsioone (võnke) ülekatakse ühest keskkonnast teise või ühest objektist teise. See fenomeen on levinud nii looduslikes kui ka tehnilistes süsteemides, mõjutades nii akustilisi, mehaanilisi kui ka elektromagnetilisi protsesse.

Vibratsiooniülekanne toimub peamiselt kahe peamise teel: kontaktiga ja ilma kontaktita. Kontaktiga ülekandeks näideteena on näiteks puutuvate pinnade vaheline vibratsiooni edastamine, mis võib põhjustada helide tekke või masinaosade kulumist. Ilma kontaktita ülekandeks on näiteks helilaine edastumine õhus või vibratsioonide edastumine vedelikutes. Tehnilistes rakendustes kasutatakse vibratsiooniülekannet näiteks seismograafides, mis mõõdavad maavärinavibratsioone, või masinate osades, kus vibratsioonide analüüs aitab jälgida seadme seisundit.

Vibratsiooniülekanne võib olla soovitud või ei-soovitud protsess. Positiivseks näideteks on helitehnikas kasutatavad vibratsioonid, mis edastavad muusikat või kõne, või meditsiinis kasutatavad ultraheliülekanded. Negatiivseks näideteks on aga masinate poolt tekitatud häirevibratsioonid, mis võivad põhjustada häireid naaberobjektides või inimestele kahjustada tervist.

Vibratsiooniülekannet mõjutavad mitmed tegurid, nagu vibratsiooni allikate tugevus, edastava keskkonna omadused (näiteks õhu, metalli või plasti elastne moduul) ning vastuvõtja omadused. Tehnikas kasutatakse vibratsiooniülekannet vähendamiseks erilisi materjale, isolatsioone või aktiivseid vibratsioonikompenseerijaid.