Vaheühenduste

Vaheühendused on keemilistes reaktsioonides ajutiselt esinevad ühendid, mis tekivad reagendi ja lõppsaaduse vahel ning mille eluea on väga lühike. Neid ei peeta tavapärasteks lõpptoodeteks ning nende olemasolu sõltub temperatuurist, lahustist ja reaktsioonitingimustest. Vaheühendused moodustuvad sageli esimeses või teises sammus ja määravad suuresti kogu reaktsiooni mehhaanika kiiruse ning teekonna.

Nende tüübid on mitmekesised ja hõlmavad erinevaid reaktiivseid vorme. Üldiselt võib vaheühendusi liigitada olenevalt olekust: radikaalsed vaheühendid, ioonvaheühendid ning muud lühiajaliselt stabiilsed struktuurid. Kuna nad on äärmiselt reaktiivsed, võivad nad kiiresti reageerida edasi või laguneda, mis raskendab nende isoleerimist. Mõnel juhul on võimalik vaheühendusi stabiliseerida madalatel temperatuuridel või spetsiaalsetes lahustites ning neid püütakse sageli kinni spetsiaalsete katsetega, et uurida nende struktuuri ja sidemete olemust.

Uurimine ja tuvastamine toimuvad peamiselt spektriliste ja kineetiliste meetoditega. ESR-spektrosopia sobib radikaalide avastamiseks, samas kui UV-Vis, IR ja NMR annavad teavet funktsionaalsete gruppide ja struktuuri kohta. Kinnitamiseks kasutatakse sageli isotopivahetust ja "trapping" meetodeid, mis võimaldavad vaheühendeid ajutiselt kinni püüda või nende olemasolu tõendada.

Vaheühendustel on suur tähendus keemilises mehhaanikas ja sünteesi kavandamises: nad aitavad selgitada reaktsiooni etappe, kiirusi ja valitsevaid mehhanisme ning võimaldavad paremini planeerida katalüüsi ja uutest sihtmärgidest lähtuvat sünteesi.