Tõenäosuslikus

Tõenäosuslikkus on filosoofiline ja teaduslik käsitlus, mis seab ebakindluse ja mitmekesised tulemused keskmesse ning kasutab tõenäosust ja statistilisi jaotusi ning juhuslikke protsesse nähtuste kirjeldamiseks ja ennustamiseks. Seda lähenemist rakendatakse laialdaselt nii teoreetilises kui praktilises kontekstis, sealhulgas statistikaski, masinõppes ja riskianalüüsis.

Põhikontseptsioonid hõlmavad juhuslikku suurust, mille täpne väärtus on teadmata; tõenäosusjaotust, mis kirjeldab väärtuste esinemise tõenäosusi; ootusväärtust ja hajuvust (variatsiooni); tinglikku tõenäosust ning sõltumatust; ning stohastilisi protsesse, mis kirjeldavad muutumist ajas. Erinevad mudelid kasutavad diskreetseid või pidevaid jaotusi ning võivad hõlmata sõltuvusi või sõltumatust.

Inferentsi ja analüüsi vallas eristatakse peamiselt kahte suunda: sageduslikku (frequentist) ja Bayesi lähenemisi. Sageduslik statistika keskendub p-väärtustele ja testidele ning punkthinnangutele; Bayesi lähenemine kasutab eelnevat teadmust priorsena ja uuendab seda andmete põhjal posterioriks, mis annab tõenäosuslikku ja ennustavat infot.

Tõenäosuslikkust kasutatakse laialdaselt statistikas ja andmeteaduses, masinõppes, finants- ja riskianalüüsis, füüsikas ja inseneriteadustes, bioloogias ning keelteadustes, sealhulgas probabilistlikud grammatikad ja keeletöötlus.

Ajaloos on tõenäosusteooria arenenud 17. sajandil Pascali ja Fermati tööde kaudu ning Kolmogorovi aksiomiseerimine 20. sajandi keskpaigas andis teooriale ranguse. Tänapäeval on tõenäosuslikkus keskne tööriist ebakindluse kvantifitseerimisel ja seoste mudeldamisel reaalses maailmas.