Tonerelektrograafiline

Tonerelektrograafiline protsess on elektrofotograafia (xerograafia) alusel toimiv kujutise loomimise tehnika, mida kasutatakse peamiselt laser- ja LED-printerites ning koopiamasinates. Protsess kasutab kuivtooni ehk toneri osakesi, mis kogunevad fotokonduktiivsel pinnal elektrilise laengu mõju all ning seejärel kantakse paberile ja sulatatakse.

Protsessi üldine tööpõhimõte koosneb järgmistest etappidest: laengu andmine fotokonduktiivsele pinnale; kujutise tekitamine valguse abil (ekspositsioon); toneri arendus ehk osakeste kogunemine laetud aladele; toneri ülekandmine paberile; kuumutamise ja surve abil toneri sulatamine (fuseerimine); ning lõpuks puhastamine, mis kõrvaldab üleliigse toneri.

Ajalugu: Tonerelektrograafia areng sai alguse Chester Carloni tööst 1930-ndatel ning saavutas laialdase kommertsaluse 1950–1960ndatel. Esimene laialdaselt kasutatav xerograafiasüsteem oli 1959 müüdud Xerox 914. Tänapäeval võimaldab mitmetooniline toneri kombinatsioon ja moodsad valgusallikad värvilist printimist ning erinevaid kiirendatud printimisliine.

Kasutus ja omadused: Protsess on kontoriprintimises ja koopiateenustes väga levinud tänu kiirusele, töökindlusele ja mõistlikele materjalikuludele. Puuduseks võivad olla piiratud resolutsioonid võrreldes mõnede teiste tehnoloogiatega, toneri tolm ning energiatarve. Tänapäeval ühendub tonerelektrograafia tihti digitaalprintimise lahendustega ning on jätkuvalt põhielemand kontoriprintimises.