Termopaaride

Termopaarid on temperatuuriandurid, mis sõltuvad Seebecki efektist. Kahe erineva metalli otspunktides ühendatud kuum liides tekitab elektromotoorjuse (pinge), kui külmliidete temperatuur on erinev. Temperatuurivahe kuuma ja külma liidese vahel on proportsionaalne selle pinge suurusega. Väljund on väike, seetõttu kasutavad süsteemid sageli kalibreerimist ja külmliitumise kompenseerimist (CJC), et tagada mõõtmise täpsus.

Levinumad tüübid on K-, J-, T- ja E-tüübid, ning kõrgemate temperatuuride jaoks S-, R-, N- ja B-tüübid. Iga tüüp kasutab erinevaid metalle ja talub erinevaid temperatuurivahemikke. Näiteks K-tüüp töötab tavaliselt -200 kuni umbes 1260 °C, J- ja T-tüübid -200 kuni umbes 750 °C, S- ja R-tüübid kuni umbes 1600 °C, B-tüüp kõrgematel temperatuuridel kuni üle 1700 °C.

Konstruktsioon ja kasutus: termopaar koosneb kahest erineva materjaliga juhtmest, mis on ühendatud kuuma liidese otsas; mõõteseadmega ühendus on külm- või referensliitum. Praktikas kasutatakse sageli kaitsekattega (kaitsetoru või -kaela) ja isolatsiooni, et parandada mehhaanilist vastupidavust ja korrosiooni. Signaali viimiseks kasutatakse kompenseeritud kaableid; külmliitumise kompenseerimine on mõõtmise täpsuse jaoks oluline.

Standards ja kalibreerimine: termopaaride omadused on standardiseeritud IEC 60584 (EN 60584) ja muudes reguleerivates standardites. Kalibreerimine toimub tavaliselt standardiseeritud temperatuuri tabelite alusel (ITS-90) või vastavalt tööstuslikele standarditele.

Eelised ja piirangud: termopaarid pakuvad laia temperatuurivahemikku, on vastupidavad, lihtsad ja sageli odavad. Piirangutena on mitteallineaarus ja materjalide kvaliteedist sõltuvus, võimalik drift ja oksüdeerumine, ning sageli vajadus regulaarse kalibreerimise ja korraliku külmliitumise kompenseerimise järele.