Temperatuuristandardite

Temperatuuristandardid on rahvusvaheliselt kokkulepitud temperatuuripunktide kogum, mida kasutatakse temperatuuri mõõtmise kalibreerimiseks ja kontrollimiseks. Need standardid võimaldavad tagada mõõtmiste täpsuse ja ühtluse erinevate laborite ja riikide vahel.

Ühed kõige laialdasemalt kasutatavad temperatuuristandardid põhinevad puhtade ainete faasisiiretel. Näiteks vee jäätumispunkt 0 °C ja keemispunkt 100 °C on tuntud standardid. Täpsemate ja laiemate temperatuurivahemike katmiseks kasutatakse aga spetsiifilisi puhtaid metalle ja nende sulameid, mille sulamis- või külmumispunktid on täpselt määratletud. Nendeks on näiteks galium, indium, tina, tsink, alumiinium ja kuld. Igaüks neist ainetest teenib standardina kindlas temperatuurivahemikus.

Lisaks faasisiirdepunktidele kasutatakse ka teatud keemilisi reaktsioone või füüsikalisi protsesse temperatuuri standardimiseks. Kõrgemate temperatuuride puhul, kus metallide sulamispunktid jäävad alla, kasutatakse sageli temperatuuristandarditena kõrgtemperatuurseid materjale või spetsiaalseid ahjusid, mis on kalibreeritud teadaolevate temperatuurideni.

Temperatuuristandardeid rakendatakse termomeetrite, termopaaride ja muude temperatuuri mõõteriistade kalibreerimisel. See tagab, et mõõdetud temperatuurid on usaldusväärsed ja võrreldavad üle maailma. Rahvusvaheline Kaalude ja Mõõtude Büroo (BIPM) ning riiklikud metroloogiainstituudid vastutavad nende standardite määramise, säilitamise ja levitamise eest.