Televisioonisüsteemid

Televisioonisüsteemid hõlmavad tehnoloogiaid ja meetodeid, mida kasutatakse piltide ja helide edastamiseks elektrooniliselt vaatajateni. Need süsteemid on arenenud märkimisväärselt alates nende algusaegadest, kus oli kasutusel mehaanilised skaneerimissüsteemid, kuni tänapäevaste täielikult digitaalsete ja kõrglahutusega lahendusteni.

Vanimad televisioonisüsteemid kasutasid mehaanilisi pöörlevaid kettaid pildi skaneerimiseks ja taastamiseks. Seejärel asendusid need elektronkiiretorudel põhinevate süsteemidega, mis võimaldasid paremat pildikvaliteeti ja suuremaid ekraane. Analoogtelevisioon oli pikka aega domineeriv standard, kus signaal edastati pideva lainena.

Digitaaltelevisioon tõi kaasa revolutsiooni, võimaldades paremat pildikvaliteeti, mitme kanali edastamist samal sagedusalal ning interaktiivseid teenuseid. Tänapäeval on digitaaltelevisioon standardiks paljudes riikides. Kõrglahutusega televisioon (HDTV) pakub oluliselt teravamat pilti ja detailirohkemat vaatamiskogemust võrreldes standardlahutusega televisiooniga. Ülikõrglahutusega televisioon (UHDTV) või 4K/8K televisioon pakub veelgi suuremat resolutsiooni ja realistlikkust.

Televisiooni edastamise meetodid hõlmavad antenniedastust (terrestriline televisioon), kaabeltelevisiooni, satelliittelevisiooni ja internetipõhist televisiooni (IPTV). Igal meetodil on oma eelised ja puudused nii leviala, kvaliteedi kui ka kättesaadavuse osas. Nutitelerid ja voogedastusteenused on samuti muutnud televisiooni tarbimist, võimaldades vaatajatel valida sisu vastavalt oma soovile.