Tagasiandmist

Tagasiandmist on tegevus, mille käigus antakse vara, dokument või teave tagasi omanikule või õigusele kuuluvale isikule. See võib hõlmata laenatud eseme tagastamist, kogutud andmete tagasiandmist või lepingulist kohustust, mille raames vara või teave pöördub tagasi algse omandaja valdusesse. Tagasiandmist käsitletakse sageli nii lepingulises kui ka õigusalases kontekstis ning selle eesmärk on taastada omandiõigus või omandiõigusele kuuluva teabe kontroll.

Etymoloogia poolest tekib sõna tagasiandmine järgmiselt: 'tagasi' tähendab tagasi pöördumist või tagasi andmist ning 'andma' tähendab andma. Koos moodustub mõiste, mis viitab aktiivsele tegevusele vara või teabe tagasisaamiseks omanikule.

Õiguslikud aspektid. Tagasiandmist reguleerivad sageli lepingud, seadused ja kohtupraktika. Olulised on tähtaegad, tingimused ning see, millises seisukorras vara tuleb tagasi anda. Tihti on määratletud ka kulud, mis kaasnevad tagastamisega, ning vastutus kahjustuste või väärtuse kaotuse eest. Kui tagasiandmine on viidatud või ebaõnnestub, võib omanik teha nõude kahjuhüvitise või muude õiguslike toimingute kohta.

Kasutusvaldkonnad. Tagasiandmist nähakse igapäevastes ja professionaalsetes olukordades laialdaselt: raamatukogudes ja koolides laenatud materjalide tagastamine, laenutehingute lõpetamine ja varade tagasiandmine lepinguliste suhete lõppedes, ning konfidentsiaalse teabe või vara tagastamine pärast kasutust. Tööstus- ja avalikus sektoris mängib oluline roll korralduslik tagasis, mis säilitab omandiõiguse ja õigused.

Seotud mõisted: tagastamine, tagastamiskohustus, restitutsioon.