Sõnakäik

Sõnakäik on retoorika ja keeleteaduse valdkonnas kasutatav mõiste, mis tähistab teadlikku sõnade valikut ja paigutust, et saavutada väljenduslik või stilistiline mõju. Etymoloogiliselt koondab mõiste sõna ja käigu mõiste, viidates sõnade liikumisele mõttesisuliselt või vormiliselt lause sees.

Sõnakäiku kasutatakse kirjanduses, kõnes ja teistes tekstižanrides. See hõlmab nii sõnade valikut, mis toob esile paradoksid või mitmetähenduslikkust, kui ka sõnade järjestuse muutmist, näiteks inversiooni või paralleelsust. Lisaks kuuluvad selle valdkonna tehnikatesse kõla- ja rütmielemendid nagu alliteratsioon ja assonants ning kooskõlastatud sõnade kordused, mis tugevdavad teksti meelelist mõju. Sõnakäik võib olla ka semantilise tähenduse kiht, kus lihtsast teabest tekib peene või teravnenud mõte.

Sõnakäik erineb otsesest tähendusest ja on sageli osa suuremast stiililisest kavatsusest: luule- või proosatekstides, kõnedes või reklaamitekstides kasutatakse seda autori isikupära rõhutamiseks ning teksti meeldejäävuse suurendamiseks. Mõnikord kattub sõnakäik sõnade mängu või kujundliku keelekasutusega, kuid selle eesmärk on just stiililine mõju ja kõneleja vaatemalu rõhutamine.