Sulamistemperatuurid

Sulamistemperatuurid tähistavad temperatuuri, mille juures tahke aine muutub vedelaks. Tavalise standardrõhu (ligikaudu 1 atm) tingimustes on puhaste kristalliliste ainete jaoks sulamispunkt üks kindel temperatuur. Segude või lisanditega on sulatus sageli mitte ühtlane, tekib sulamisvahemik, mille alguseks on solidus ja lõppuseks liquidus.

Solidus on temperatuur, mille juures tahke faas on alguslikult sulanud; liquidus on temperatuur, mille juures kogu materjal on vedelas olekus. Puhtad ained sulavad kongruentse sulamispunktiga, neil on üks sulamistemperatuur; segudel võib tekkida erinevate faaside sulamistemperatuuride vahemik, mis hõlmab nii algset kui lõplikku sulamist.

Rõhu mõju sulamistemperatuuridele on materjaliti erinev. Enamiku süsteemide puhul tõstab kõrgem rõhk sulamistemperatuuri. Erandina on jää (vett) puhul sulamistemperatuur tavaliselt langev, sest jää on vähem tihe kui vedelik vesi, ja sellel puhul dT/dP on negatiivne.

Määramine toimub peamiselt difreentsanalüüsi ja termilise analüüsi meetoditega. DSC (diferentsiaalne skaneerimistolleeriumi) ja DTA (diferentsiaalne termiline analüüs) võimaldavad kindlaks teha sulamispunkti või sulamisvahemiku piire ning anda teavet faasimuutuste kohta. Täpseid väärtusi annab sageli faasidiagrammide analüüs.

Sulamistemperatuurid on kriitilised materjalide uurimisel ja rakendamisel, sealhulgas metallurgia, legatsioonide koostamisel, faasikonfliktide hindamisel ja materjalide kvaliteedi kontrollil. Nad peegeldavad ainese puhtust, kristallistruktuuri ja faasilise koostise mõju.