Sünkroonimisstrateegiad

Sünkroonimisstrateegiad viitavad meetoditele ja tehnikatele, mida kasutatakse mitme süsteemi, protsessi või seadme töös hoidmiseks ühtses ja järjestatud olekus. Eesmärk on tagada, et erinevad komponendid tegutseksid kooskõlastatult, vältides vastuolusid, andmekao või soovimatuid kõrvaltoimeid. Levinud sünkroonimisstrateegiad hõlmavad mitmesuguseid lähenemisviise, olenevalt rakenduse olemusest ja nõutavast täpsusest.

Üks põhilisi strateegiaid on lukustamine. See hõlmab ressursi või andmeploki ajutist reserveerimist, et takistada teistel protsessidel sellele samaaegselt juurdepääsu. Lukud tagavad, et ainult üks protsess saab korraga muudatuseid teha, säilitades seeläbi andmete terviklikkuse. Teine lähenemisviis on semaforide kasutamine, mis on signaaltööriistad, mis kontrollivad juurdepääsu piiratud arvule ressurssidele. Semaforid võimaldavad kindlale arvule protsessidele ressursse kasutada, hoides samal ajal ära ülekoormuse.

Muud sünkroonimisstrateegiad hõlmavad monitoride ja tingimusmuutujate kasutamist. Monitorid on struktuurid, mis ühendavad andmed ja protseduurid, et tagada nende kaitsmine ühisele juurdepääsule. Tingimusmuutujad pakuvad mehhanismi, mis võimaldab protsessidel oodata, kuni teatud tingimus täidetakse, enne kui nad jätkavad oma tööd. Nendes strateegiates keskendutakse sageli koordineerimisele ja kommunikatsioonile protsesside vahel, et saavutada ühtne tulemus.

Lisaks on olemas hajutatud süsteemide jaoks keerukamaid strateegiaid, nagu kahetunniline kinnitus (two-phase commit) ja vastastikune välistamine (mutual exclusion). Kahetunnine kinnitus tagab tehingute järjepidevuse mitme andmebaasi vahel. Vastastikune välistamine tagab, et kriitilistesse jaotusteenustesse pääseb korraga juurde ainult üks protsess. Nende strateegiate valik sõltub süsteemi omadustest, nagu töökoormus, latentsusnõuded ja tolerantsus rikete suhtes.