Päikesevarjutusi

Päikesevarjutus on taevakehade nähtus, mis tekib, kui Kuu liigub Maa ja Päikese vahelt ning varjab Päikest osaliselt või täielikult. Nähtavus sõltub vaatlemiskoha geograafiast ning ajast; varjutuse ajal kulgeb varjutustee üle Maa ja ainult sellel teekonnal asuvad kohad näevad täielikku varjutust, samal ajal kui laiemal alal on näha osaline varjutus.

Tüübid: täielik varjutus, osaline varjutus, annularne varjutus ja hübriidvarjutus. Täieliku varjutuse korral langeb Kuu umbra Maa pinnale ning Päikese korona muutub nähtavaks; annularvarjutuse korral on Kuu Päikese ees, kuid umbra ei ulatu Maa pinnale ning Päike näib rõngana; osaline varjutus tähendab, et Päike on osaliselt varjutatud; hübriidvarjutus võib teel olles olla nii täielik kui annular sõltuvalt vaatlusest.

Põhjused ja nähtavus: varjutuse tekkeks peab Kuu, Maa ja Päike olema peaaegu sama joonega. Varjutuste trajektoorid on kitsad ning kvaliteetse vaatlemise korral võivad näha ajal korona või päikeserõngast. Täieliku varjutuse ajal võib nähtav kestus olla kuni umbes 7,5 minutit; annularne varjutus võib kesta tunde.

Sarose tsükkel on umbes 18 aastat 11 päeva 8 tunniga ja kordub sarnase geomeetrilise konfiguratsiooniga varjutusi. Nende tsüklitega on seotud prognoositavus ja varjutuste kordumine.

Ohutus ja teadus: Päikesele otsa vaatamine on ohtlik ilma sobiva filtrita. Vaatlemisel tuleb kasutada sertifitseeritud päikesekaitseprille või päikesefiltritega seadmeid ning vajadusel kasutada vaatlusprojekteerimist. Põnev on päikesevarjutuse ajal näha korona ning seda on edukalt kasutatud nii ajaloo kui kaasaegse astronoomia uuringutes.