Pandiõigus

Pandiõigus on tagatisõigus Eesti õiguses, mille alusel saab võlausaldaja (kõige sagedamini pank või muu krediidiasutus) realiseerida panditud vara, et tagada kohustuse täitmine, kui debitor ei täida oma võlasid. Pandiõigus on reaalse õiguse liik, mis tähendab, et see attaches to the pledged object and is enforceable against third parties, kuni kohustus on täidetud.

Pandiõigus tekib tavaliselt pandilepingu alusel ning võib hõlmata liikuvat vara (nt kaup, seadmestik,assis) või seisvaid õigusi ja nõudeid. Kinnisvaraga seotud tagatisi võib korraldada erinevalt: liikuvate asjade pandina võib see olla lihtne lepinguline pander, kinnisvaral võib see puudutada rikkalikumaid tagatisi või erandeid; Eestis reguleeritakse suuremal või väiksemal määral pandi kasutamist Võlaõigusseaduse ja eriseaduste raames ning kinnistusraamatusse registreerimise teel.

Pandiõiguse realiseerimine tähendab, et pandiõigust omav võlausaldaja võib nõude katmiseks realiseerida panditud vara: müüa vara või teha muud kokkulepitud sundtäit, ning seejärel katab saadud vahenditega võlasumma ja seaduse kohased kulud. Kui vara realiseerimise tulemusena jääb üle, tagastatakse see pandiandjale. Kui realiseerimise tulemus ei kata kogu võla, võivad tekkida lisavõlad vastavalt lepingule ja õigusnormidele.

Olulised põhimõtted on pandiõiguse prioritaarne olemus (võimalikud on mitmed pandid, mille järjekord sõltub käsutuse ja registreeringu võimalusest) ning tagatisõiguse kestus kuni kohustuse täitmiseni. Pandiõigust rakendatakse peamiselt laenuandmise kontekstis ning see on oluline tööriist laenu tagatisena.