Omadussõnalissuffiks

Omadussõnalissuffiks on morfoloogiline moodustis, millega moodustatakse omadussõnu teistest sõnadest. Need suffiksid lisanduvad tüvele ja annavad sõnale tähenduse seoste, omandite, olemuse või materjali kohta. Eesti keeles on omadussõnalissuffiksid produktiivsed ja laialdaselt kasutatavad, nende abil saab luua uusi omadussõnu ning rikastada sõnavara.

Suffiksid moodustuvad peamiselt nimisõnadest, kuid neid võib leida ka teistest sõnapõhjadest. Kõige märkimisväärsemad ja laialdasemalt käsitletud tüübid on -lik, -line/-iline ja -ne. Suffix -lik väljendab seost või omimist ning annab omadussõnale sageli tähenduse “millegile omane” või “võimalik” (näide: võimalus → võimalik; rahvus → rahvuslik). Suffix -line või -iline tähistab seotust, olemust või kuuluvust (näide: kehaline — seotud kehaga; füüsiline — seotud füüsilise mõistusega). Suffix -ne on samuti levinud ning annab omadussõnale tähenduse “omadusega, millest tuleb” või “moodustatud millestki” (näide: raudne — raua või raua laadiga seotud).

Omadussõnalissuffiksid moodustavad omadussõnu järgmisel tasandil nagu teisedki omadussõnad: nad käänatakse ja mõnes vormis võivad kattuda teiste omadussõnadega; nad osalevad samaaegselt komparatiivide ja superlatiivide moodustamisel ning käänatakse vastavalt arvule ja käändele.

Kasutuslikult moodustavad omadussõnalissuffiksid märkimisväärse osa sõnade variatsioonist ning nende mõistmine aitab mõista, kuidas Eesti keel sünteesib omadussõnu erinevate juurteni.