Nukleotiidin

Nukleotiidin on orgaaniline molekul, mis on nukleiinhapete, nagu DNA ja RNA, ehitusplokk. Iga nukleotiid koosneb kolmest osast: fosfaatrühmast, viiesüsinikulisest suhkrust (desoksüriboos DNA-s ja riboos RNA-s) ja lämmastikalusest. Lämmastikalused on kahte tüüpi: puriidid (adeniin ja guaniin) ja pürimidiinid (tsütosiin, tümiin DNA-s ja uratsiil RNA-s). Nukleotiidid ühenduvad pikkadeks ahelateks fosfodiester sidemete kaudu, moodustades nukleiinhappeid. DNA kaksikheeliksi moodustamiseks on kaks ahelat omavahel ühendatud vesiniksidemete abil lämmastikaluste vahel, kusjuures adeniin alati paardub tümiiniga ja guaniin tsütosiiniga. RNA on tavaliselt ühe ahelaga, kuid võib moodustada keerukaid kolmemõõtmelisi struktuure. Nukleotiididel on lisaks oma rollile nukleiinhapete koostisosana ka teisi olulisi funktsioone organismides. Näiteks on ATP (adenosiintrifosfaat), mis on modifitseeritud adenosiini nukleotiid, raku peamine energiaallikas. Teised nukleotiidid, nagu GTP, CTP ja UTP, osalevad erinevates metaboolsetes protsessides ja signaalimissüsteemides. Nukleotiidide uurimine on fundamentaalne bioloogias ja meditsiinis, aidates mõista geneetilist informatsiooni, haiguste mehhanisme ja arendada uusi ravimeetodeid.