Navigeerimist

Navigeerimist ehk navigeerimist on protsess, mille käigus määratakse asukoht, kavandatakse tee ja jälgitakse liikumist sihtpunktini. See ühendab geograafilise teadmise, kaardid ja juhised ning kaasaegsed tehnoloogiad. Navigeerimist rakendatakse peamiselt transportimis- ja liikumisvaldkondades: merel, õhus, mais ning maastikul.

Ajalooliselt piirdus navigeerimine nähtavuse ja maastiku märgistega. Täpsemat suunda aitasid pakkuda tähtede jälgimine ja päikeselise päeva suuna tunnetus. Kompass, astrolab ja sektant suurendasid täpsust; kronomeeter võimaldas pikki merereise puhul õigeid ühikuid määrata. 20. sajandil lisandus GPS ja digitaalsed kaardid ning navigatsiooni automatiseerimine tegi liikumise märkimisväärselt täpsemaks.

Tehnoloogiad ja meetodid hõlmavad GNSS-i (GPS, GLONASS, Galileo, BeiDou), digitaalseid kaarte ja navigeerimisrakendusi, kompassi ning kaart-lugemist. Merel ja lennunduses kasutatakse radioradiovõrgustikke nagu VOR ja DME, samuti autopilote ja inertiaalnavigeerimist. Maanteel ja maastikul kasutatakse nutitelefone, tahvelarvuteid ja kaasnevaid rakendusi. Samaaegselt suureneb täpsus ja ohutus, kuid navigeerimist seostatakse ka signaali katkemise, häkkimise ja sõltuvusega tehnoloogiast, mis nõuab mitmekesist lisainfo ja kuva integratsiooni.