Kvantpõimumise

Kvantpõimumine, tuntud ka kui kvantseose või kvantlik seotus, on kvantmehaanika nähtus, kus kaks või enam osakest muutuvad omavahel seotuks selliselt, et nende kvantolekuid ei saa kirjeldada üksteisest sõltumatult, isegi kui nad on füüsiliselt lahus. Selle asemel peab neid kirjeldama kui ühte tervikut. Kui ühe põimitud osakese olekut mõõdetakse, mõjutab see koheselt ka teiste põimitud osakeste olekut, olenemata nende vahelisest kaugusest. See näib rikkuda klassikalist arusaama lokaliseeritusest ja valguse kiiruse piirangust informatsiooni edastamisel, kuid kvantpõimumine ei võimalda teadete kiiret edastamist, kuna mõõtmise tulemus on juhuslik ja seda ei saa kontrollida.

Nähtust ennustas esimest korda Albert Einstein koos Boris Podolsky ja Nathan Roseniga 1935. aastal nn EPR-paradoksina, mis pidi näitama kvantmehaanika mittetäielikkust. Kuid hilisemad tööd, eriti John Stewarti Bella teoreem ja sellele järgnenud eksperimentaalsed kinnitused, on näidanud, et kvantpõimumine on reaalne füüsikaline nähtus.

Kvantpõimumise rakendused on paljulubavad mitmetes valdkondades. Üks peamisi rakendusi on kvantkommunikatsioonis, sealhulgas kvantkrüptograafias, kus põimumist saab kasutada turvaliste sidekanalite loomiseks. Samuti on kvantpõimumine oluline kvantcomputerite ehitamisel, kus see võimaldab teostada keerukaid kvantalgoritme, mis on klassikalistele arvutitele kättesaamatud. Lisaks uuritakse selle rolli kvantteleportatsioonis ja kvantandurites.

---