Kinnitussignaalid

Kinnitussignaalid on sidekanalis või andmete ülekandes kasutatavad kontrollsignaalid, mille eesmärk on kinnitada saatjale, et saadetud teade või andmepakk on edukalt vastu võetud. Need signaalid tagavad usaldusväärse side ja võimaldavad kontrollida vigade ilmnemist, korrata puudulikku edastust ning säilitada korrastatud andmevahetuse järjekord.

Tüübid ja olemus. Kõige levinumad on positiivne kinnitussignaal (ACK), mis märgib, et vastuvõtja on saanud andmed korrektselt. Negatiivne kinnitussignaal (NACK) või selle vasted võivad viidata veale või puudulikule vastuvõtule ning kutsuda esile andmete taasesituse. Mõnel protokollil kasutakse ka piggybackingut, kus kinnitused lisatakse juba edastatava andmesõnumi külge, et vähendada kontrollsignaalide ülekanne.

Kasutus ja rakendused. Kinnitussignaalide mehhanismid on olulised enamikus usaldusväärsetes sideprotokollides. Näiteks TCP kasutab kinnitussignaale pakettide järjekorra ja vigade kontrolli tagamiseks ning sageli kaasneb kumulatiivne kinnitamine ja akna (flow control) mehhanism. Ühenduse loomisel võivad kasutada kolmest osast koosnevat käepigistust (three-way handshake), mis hõlmab kinnitussignaale ühenduse stabiilseks muutmiseks. Teised näited on HDLC- ja RS-232-ppid ning traadita standardid nagu 802.11, kus kinnitussignaalid aitavad tagada usaldusväärse raadioühenduse.

Kõrvalmõjud ja disain. Kinnitussignaalid suurendavad andmeside usaldusväärsust, kuid toovad latentsi ja täiendavat ülekannekoormust. Nende tähtsus sõltub protokolli eesmärgist ja võrgutingimustest ning vastavad mehhanismid, nagu ajastamine, ajastusjoon ja vooluhulga kontroll, tuleb kohandada vastavalt vajadusele.