Kiirusandurid

Kiirusandurid on seadmed või süsteemid, mis mõõdavad objekti kiirust või liikumise kiirust ning annavad selle teabena teistele süsteemidele. Neid kasutatakse laialdaselt sõidukites, tööstusprotsessides ja spordis ning need võivad olla kontakt- või kontaktivabad.

Mõõtmispõhimõtted: Kontaktivabal mõõtmisel võib eristada mitmesuguseid tehnoloogiaid. Kontaktandurid vajavad füüsilist kontakti ning on sageli mehhaanilised või magnetilised. Kontaktivabad meetodid hõlmavad Doppler-põhiseid kiirusandureid, optilisi kiirusandureid, ultraheli kiirusandureid ja magnet- ehk Hall-efekt kiirusandureid. Doppler-sensorid hindavad kiirust lainete Doppleri nihke abil; optilised sensorid kasutavad valgus- või laserkiirt ja tagasipeegeldunud signaali; ultraheli kiirusandurid mõõdavad kiirust helilainete tagasipeegeldumise aja või faasviivituse kaudu; Hall-efekt või magnetilised sensorid tuvastavad kiirust magnetvälja muutuste tõttu.

Rakendused: Sõidukites on kiirusandurid olulised ABS- ja ESC-süsteemide ning adaptiivse kiirusjuhtimise jaoks; rattakiirusandurid annavad signaale pidurisüsteemidele ja juhtele. Tööstuses mõõdetakse konveieride kiirust, tootmisliinide töökiirust ja protsesside seiret ning kvaliteedi kontrolli. Spordis kogutakse kiiruseandmeid treeningu analüüsiks ja tulemuste hindamiseks.

Valik ja väljakutsed: Parima kiirusanduri valimisel arvestatakse täpsust, ulatust, reageerimisaega, keskkonnakindlust ja signaalitüüpi (digitaalne või analoog). Kontaktandurid võivad vajada tihedat kontaktset ühendust ja olla kulukamad, kuid neil võib olla suurem mehhaaniline vastupidavus. Kontaktivabad sensorid on sageli vastuvõtlikumad tolmule, niiskusele ja temperatuurimuutustele ning nende kvaliteet sõltub keskkonnast ja elektromagnetilisest keskkonnast.