Inertiilnavigatsioonisüsteemid

Inertiilnavigatsioonisüsteemid, tuntud ka kui INS, on autonoomne navigatsiooniseade, mis kasutab inertsiandureid nagu kiirendusmõõturid ja güroskoobid, et pidevalt arvutada oma positsiooni, orientatsiooni ja kiirust. Need süsteemid ei vaja väliseid signaale nagu GPS või raadionavigatsioon, muutes need sobivaks keskkondades, kus sellised signaalid puuduvad või on ebausaldusväärsed, näiteks allveelaevades, kosmoses või maa-alustes tunnelites.

Põhiline inertsilnavigatsioonisüsteemi tööpõhimõte seisneb liikumise integreerimises aja jooksul. Kiirendusmõõturid mõõdavad lineaarset kiirendust, mille integreerimine annab kiiruse ja teistkordne integreerimine annab positsiooni. Güroskoobid seevastu mõõdavad nurkkiirust, mille integreerimine võimaldab arvutada orientatsiooni muutusi (kallet, pööret ja kallakut).

Kuigi inertsilnavigatsioonisüsteemid on autonoomsed, on neil ka omad piirangud. Väiksemadki sensorite vead ja moonutused aja jooksul kuhjuvad, põhjustades positsiooni triivi. Selle tõttu täiendatakse inertsilnavigatsioonisüsteeme sageli teiste navigatsioonisüsteemidega, näiteks GPS-iga, et korrigeerida ja nullida tekkivaid vigu, saavutades nii suurema täpsuse ja töökindluse. Seda kombinatsiooni nimetatakse hübriidnavigatsiooniks.