Glükoositaluvuse

Glükoositaluvus on organismi võime glükoosi veres omastada ja kasutada energiana. Sellel on keskne roll vere glükoositase reguleerimisel ning selle halvenemine võib viidata insuliini taluvusprobleemidele või insuliinierituse puudulikkusele.

Glükoositaluvuse hindamiseks kasutatakse sageli suukaudset glükoositolerantsustesti (OGTT). Protseduur: patsient on tühja kõhuga, joob 75 grammi glükoosi lahust; veresuhkur mõõdetakse enne joogi joomist (t0) ja umbes kaks tundi pärast (t120).

Normaalne glükoositaluvus: tühja kõhu plasmasuhkur < 5,6 mmol/L ja 2-tunnine plasmasuhkur < 7,8 mmol/L. Ebanormaalne glükoositaluvus (IGT) tähendab, et 2-tunnine glükoos on 7,8–11,0 mmol/L, samal ajal kui tühja kõhuga suhkur jääb alla 7,0 mmol/L. Diabeet on määratletud kui 2-tunnine glükoos ≥ 11,1 mmol/L või tühja kõhu plasmasuhkur ≥ 7,0 mmol/L.

Oluline on märkida, et glükoositaluvuse näitajad sõltuvad mitmetest teguritest, sealhulgas toitumisest, füüsilisest aktiivsusest ja laboratoorsest meetodist. Glükoositaluvuse hinnang on kasulik riskide hindamiseks ja elustiili või ravi planeerimiseks, kuna IGT ja diabeet suurendavad pikaajasi terviseriske, sealhulgas II tüüpi diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste tekkimise võimalust.