Ebavõrdsuse

Ebavõrdsus, või ebavõrdsuse mõiste, viitab olukorrale, kus ressursid, võimalused ja tulemused ei jagune inimestel võrdselt. See võib ilmneda erinevates mõõtmetes: majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises või ruumilises mõistes, ning avalduda nii sissetulekutes kui ka varases, tervises, hariduses ja teistes elukvaliteedi valdkondades.

Ebavõrdsuse mõõtmine toimub mitmete näitajate kaudu. Üldiselt keskendutakse tulude ja varade ebavõrdsusele, kuid oluline on ka erinevused hariduses, tervises ja ligipääs teenustele. Levinud mõõdikud on Gini koefitsient, Palma koefitsient ning erinevate lõppgruppide, näiteks ülimalt 1% ja alumise 50% tulude jaotumise vahe. Lisaks jälgitakse piirkondlikke ja sotsiaalseid erinevusi ning ligipääsu eluasemele, tervishoiule ja haridusele.

Põhjused on mitmekesised ja sageli omavahel seotud: inimkapitali erinevused (haridus ja oskused), tööturgu struktuur ja palgakorraldus, tehnoloogia mõju ja globaliseerumine, pärandvara ja rikkuse ülekanne, demograafilised muutused ning diskrimineerimine soolise, etnilise või muude rühmade vahel. Ebavõrdsuse tagajärjed võivad hõlmata vähest sotsiaalset ühtekuuluvust, piiratud majanduslikku mobiilsust, halvenenud tervist ja haridust ning poliitilist pingeid või ebastabiilsust.

Lähenemised ebavõrdsuse vähendamiseks hõlmavad mitmesuguseid poliitilisi vahendeid. Nendeks on progressiivne maksustamine ja tugev sotsiaalkaitse, laiem ligipääs tervishoiule ja haridusele, investeeringud eluasemesse ja varajasesse lasteaia ning koolituse, tööjõuturu aktiveerimise meetmed ning diskrimineerimise vastased sammud. Tasakaalustatud strateegia võib parandada võrdsuse ning ühiskondliku stabiilsuse ja võimaluste kvaliteeti.