DACtehnoloogiat

Digitaal-analoogmuundur (DAC) on elektroonikaseade, mis võtab vastu digitaalse kodeeritud signaali ja teisendab selle analoogsignaaliks, tavaliselt pinge- või vooluväljundina. Digitaalne signaal on ajas diskreetne, analoogsignaal aga pidev. DAC-id on keskseid komponente nii helisüsteemides, telekommunikatsioonis kui ka mõõte- ja testimisseadmetes, ning neid võib leida eraldi moodulitena või integreeritult süsteemide osadena.

Tööpõhimõte põhineb iga digitaalkoodi vastaval analoogväärtusel. Pärast konverteerimist rakendatakse rekonstrueerivaid filtreid (tavaliselt madalpass) kõrgrõhu imagingi ja kõrge sagedusega komponentide eemaldamiseks. Jõudlusandmed sõltuvad peamiselt bittide arv (tavaliselt 8–24 ja rohkem), näituste sagedusest (sampling rate) ning parametritest nagu ENOB (tegelik täpsus), SNR, THD+N, INL ja DNL; lisaks mõõdetakse ka ajahäireid ehk jitter.

Peamised arhitektuurid hõlmavad R-2R-võrku (resistive ladder), binaar- kaalutud võrgud, current-steering DAC ja sigma-delta DAC. Igal tüüb on omadused: R-2R on lihtne ja skaleerub hästi, kuid täpsus piirdub; binaar- kaalutud võrgud võivad vajada suuremat komponentide täpsust; sigma-delta DAC pakub kõrgemat eraldusvõimet ja dünaamilist ulatust, kuid võib nõuda suuremat filtri- ja töötlemismahtu.

Rakendused hõlmavad heli, professionaalseid mõõteseadmeid ja sidevaldkonda. Digitaalse sisendi protokollid võivad olla I2S, PCM või SPI. Populaarsed on kõrgema eraldusvõime ja madalama energiatarbimisega lahendused, mis on levinud integreeritud süsteemides (SoCs).