Beetalaktamaasien

Beeta-laktamaasid on bakterite toodetud ensüümid, mis lagundavad beeta-laktaami-rõngad (penitsilliinid, tsefalosporiinid, karbapenemid) ja seetõttu muudavad nende antibiootikumide ravivõime olematuks. Need on oluline mehhanism antibiootikumiresistentsuses, eriti Gram-negatiivsetes bakterites.

Enamik beeta-laktamaase on plasmidaalsed, kuid neid võib esineda ka kromosomaalselt. Plasmide olemasolu soodustab horizontaalset ülekannet ja resistentsuse levikut eri liiki bakterite vahel ning võib toimuda transposonide vahendusel.

Ambleri klassifikatsioon jagab beeta-laktamaasid klassidesse A, B, C ja D. Klassid A, C ja D on seriin-beeta-laktamaasid, klass B on metallo-beeta-laktamaasid, mis vajavad tsinki. Laiendatud spektriga beeta-laktamaasid (ESBL-id) lagundavad kolmanda põlvkonna tsefalosporiinid ning neid saab teatud inhibiitortega osaliselt pärssida. Karbapenemaasid, näiteks KPC, NDM, VIM/IMP ja OXA-48-laadsed, lagundavad karbapeneme ning on märkimisväärne kliiniline väljakutse.

Kliiniline tähtsus: beeta-laktamaasid on peamine tegur antibiootikumiresistentsuses ja raskendab infektsioonide ravi, eriti nosokomiiaalsetes infektsioonides. Diagnostika hõlmab fenotüütilisi teste inhibiitoritega ja molekulaarsed meetodid tüüpide ning leviku määramiseks.

Ravi ja kontroll: teatavatel beeta-laktamaasidel on tõhusad inhibiitorid, näiteks klavulaanhape, tazobaktam, avibaktam ja relebaktam, mis kombineeritakseBeeta-laktamidega võimaliku efektiivsuse suurendamiseks. Resistentsuse seire ja õige ravi määramine põhinevad täpsel teadmisel tüübist ja levikust. Beeta-laktamaasi mõistmine on kriitiline arvestades antibiootikumiresistentsuse laienemist.