Antipsühhootilised

Antipsühhootilised on ravimite rühm, mida kasutatakse peamiselt psühhootiliste häirete, nagu skisofreenia ja bipolaarne häire, raviks. Need ravimid toimivad ajus, mõjutades neurotransmitterite, eriti dopamiini ja serotoniini, tasakaalu. Antipsühhootikumeid nimetatakse ka neuroleptikuteks. Need aitavad vähendada või kõrvaldada psühhoosi sümptomeid, sealhulgas hallutsinatsioone, luulusid ja segast mõtlemist.

Antipsühhootikumeid jagatakse kahte peamisse kategooriasse: esimese põlvkonna (tüüpilised) antipsühhootikumid ja teise põlvkonna (atüüpilised) antipsühhootikumid. Esimese põlvkonna ravimid on olnud kasutusel kauem ja on tõhusad positiivsete sümptomite (nt hallutsinatsioonid) leevendamisel, kuid võivad põhjustada rohkem liikumisega seotud kõrvaltoimeid. Teise põlvkonna ravimid on välja töötatud hiljem ning on lisaks positiivsetele sümptomitele tõhusamad ka negatiivsete sümptomite (nt emotsionaalne lamedus, motivatsioonipuudus) ja kognitiivsete häirete korral, omades samas sageli erinevat profiiliga kõrvaltoimeid, nagu kaalutõus ja ainevahetushäired.

Ravimite valik sõltub individuaalsetest sümptomitest, kõrvaltoimetest ja patsiendi vastusest ravile. Antipsühhootikumid on tavaliselt ettenähtud pikemaajaliselt psühhootiliste episoodide ägenemise ärahoidmiseks ja stabiilse seisundi säilitamiseks. Ravi peab toimuma arsti järelevalve all.