Alipopulatsioonid

Alipopulatsioonid tähistavad suurema populatsiooni alagruppide jagunemist, millel on piiratud geenivool ning seetõttu erinevad alleelide sagedused. Sellised jagunemised võivad ilmneda geograafiliste, ökoloogiliste või sotsiaalsete barjääride tõttu ning neid käsitletakse sageli kui populatsiooni struktuuri osa. Alipopulatsioonide olemasolu peegeldab ning mõjutab evolutsioonilisi protsesse ja adaptatsiooni.

Põhjused ja dünaamika võivad hõlmata geograafilist eraldatust, elupaikade fragmentation’i, migratsiooni piiranguid, valikut või juhuslikku geneetilist triivi (drift). Aeglasem geenivahetus vahelirkudes subpopulatsioonide vahel võib viia arvukate jaotusteni alleleede sageduste vahel ning suurendada vastavalt eristuvust. Subpopulatsioonid võivad aja jooksul muutuda läbipääsul, näiteks migratsiooni suurenemisel, liitumisel või vastupidi, isolatsiooni kasvu tõttu.

Uurimine ja hindamine põhineb molekulaarsetel markeriidel (nt SNP-id, mikrosatelliidid) ning kasutab meetodeid nagu F-statistika (FST), Bayesia klasterdamist (nt STRUCTURE, ADMIXTURE), PCA või DAPC, et kirjeldada geneetilist struktuuri ja määrata erinevate alipopulatsioonide piirid. Need tööriistad annavad teavet geenivoo, erinevuste ja võimalike vastandlike valikute kohta ning aitavad eristada fölogeneetilisi mustreid.

Rakendused hõlmavad konserveerimiskorraldust, haiguste leviku ja adaptiivse potentsiaali hindamist, epidemioloogiat ning geene-tagine uuringuid, kus arvestatakse populatsiooni struktuuri, et vältida egmatiivituslikke vigu ja tõhustada jõupingutusi.