Ümberjaotamiseks

Ümberjaotamiseks on majandus- ja sotsiaalpoliitika mõiste, mille eesmärk on muuta tulu ja varanduse jaotust ühiskonnas õiglasemaks. See hõlmab riigi jõupingutusi ressursside jaotamisel, et vähendada vaesust, suurendada sissetulekute võrdsust ning tagada ligipääs põhiteenustele, nagu tervishoid, haridus ja eluaseme. Ümberjaotuse meetmed põhinevad peamiselt maksul, sotsiaaltoetustel ja avalikel teenustel.

Peamised vahendid on maksusüsteemid ja ülekanded: progressiivsed tulumaksud, sissetulekust sõltuvad maksud, sotsiaalkindlustus ja erinevad toetusmehhanismid (pensionid, toimetulekutoetused), samuti avalikud teenused, mis on mõnikord tasuta või taskukohased (tervishoid, haridus, eluasemetoetused). Riigid võivad rakendada ka sihitud toetusi ja tööhõivet soodustavaid meetmeid. Kõik need vahendid on rahastatud maksude ja muude riigieelarveliste tuludega.

Teoreetiliselt on ümberjaotamine seotud võrdsuse ja piisava elatustaseme tagamisega. Heaoluriigid väidavad, et maksu- ja ülekandesüsteemid võivad vähendada vaesust ja ebavõrdsust ning suurendada sotsiaalset turvalisust. Kritikud toovad välja, et liigne ümberjaotamine võib vähendada tööaktiivsust, põhjustada maksukäitumise muutusi ja suurendada administratiivkulusid ning mõjutada majanduskasvu. Seetõttu on ümberjaotuse ulatus ja vorm poliitiliste otsuste ning majandustingimuste tulemus.

Rahvusvaheline praktika näitab, et paljud demokraatlikud riigid kasutavad maksu- ja ülekandepõhist ümberjaotamist, kombineerides avalikke teenuseid ja transferid. Näideteks on Põhjamaade riigid, kus laiaulatuslik sotsiaalkindlustus ja üldine ligipääs teenustele on rahastatud kõrgemate maksudega ning eesmärgiks on samal ajal vähendada ebavõrdust ja tagada majanduslik stabiilsus.