töösünkroniseerimine

Töösünkroniseerimine, eesti keeles "töötsüklite sünkroniseerimine", on arvutiprogrammeerimise kontseptsioon, mis käsitleb mitme protsessi või lõime üheaegset juurdepääsu jagatud ressurssidele. See on oluline, et vältida andmete rikkumist või programmi käitumise määramatust, mis võib tekkida, kui mitu protsessi üritavad samaaegselt muuta sama ressurssi.

Sünkroniseerimismehhanismid on loodud selleks, et tagada, et ainult üks protsess korraga saaks jagatud ressursile juurde. Levinud mehhanismide hulka kuuluvad lukud (locks), semaforid (semaphores) ja monitorid (monitors). Lukk tagab, et ainult üks protsess saab ressursi "lukustada" ja sellele juurde pääseda, kuni ta selle "avab". Semaforid on üldisemad ja neid saab kasutada ressursi lubatud kasutajate arvu piiramiseks. Monitorid on kõrgema taseme struktuurid, mis ühendavad andmed ja protseduurid, mis neid andmeid manipuleerivad, ning tagavad, et ainult üks protsess saab monitori sees olla igal ajahetkel.

Töösünkroniseerimise õige rakendamine on kriitilise tähtsusega paralleel- ja hajutatud süsteemides, kus mitmed arvutusüksused töötavad samaaegselt. Ebaõige sünkroniseerimine võib põhjustada selliseid probleeme nagu võidusõidutingimused (race conditions), kus programmi tulemus sõltub protsesside juhuslikust ajastusest, ja surnudlukud (deadlocks), kus kaks või enam protsessi ootavad igavesti üksteise vabastatud ressursse. Seetõttu on töösünkroniseerimise mõistmine ja rakendamine tarkvaraarenduses hädavajalik.