sorteerimisalgoritmidega

Sorteerimisalgoritmid on arvutiteaduses põhijuhid, mis määravad loetelud või massiivid vektorite elementidest järjestatud järjekorda, tavaliselt tõusta või kahaneva väärtuse alusel. Algoritmide efektiivsus hinnatakse peamiselt aja- ja ruumikulused – ajakoht ja mälu, mida kasutajatrepp nõuab.

Üksikud algoritmid jagunevad kolme alapeatega. Muunimisel: lihtne, mis ei sisalda rakendustele omavahelist toetust või kokkupuutumist, ja eksklusiivne asendamised, mis kohandavad olemasolevaid lahendusi. Tuntumad lahendused on lisatud: Insert- sort, Selection- sort ja Bubble- sort, mis töötavad elementide võrreldavate lahenduste rakendamiseks. Need on lihtsad jalgtehtega, kuid aegumiseks arvestatakse vanade pikkuste parandamiseks: O(n^3). Täpsemaks kontrolliks on efficient meetioodid nagu Merge- sort, Quick- sort, Heap- sort – mida kasutatakse tööstuslikus kontekstis.

Täpsemad piirangud: üldiselt riik, mis lühendab loogikatega, on Big-O ideed. Quick- sort on protsessiresursiline ja kuus 25–30% jõudlust code of implementatsiooni, millest on selge integriteed igapäevasteks nõueteks. Merge- sort, vastupidist, kasutab täiendavat mälu, kuid hoiab kindlaks logaritmilise ajakünnise (O(n log n)). Heap- sort nõuab sisestatud hiilisusse oma algoritmi järjepidevuse.

Sorteerimisalgoritmide teooria arengurajad ulatuvad voo algse jädevuse rakendamiseni. Modernid rakendused, eriti andmebaasid ja tehisintellekti baasisüsteemid, vajavad ikkagi plads ja ajavajaduse optimaliseerimist eelkõige suurte andmepuudude korral. Seetõttu oleks üleminek tasakaalustatud allika haldamist – nagu data struktuuride kasutamine või kaaslased pole eeplid – oluline, et saavutada toimivus koos sujuva loetavuse.