soojusjuhtivuskoefitsiendi

Soojusjuhtivuskoefitsient, tähistatud sümboliga λ (lambda) või k, on füüsikaline suurus, mis iseloomustab materjali võimet juhtida soojust. Seda mõõdetakse tavaliselt vattides per meeter per kelvin (W/(m·K)) või vattides per meeter per kraadi Celsiuse järgi (W/(m·°C)).

Soojusjuhtivuskoefitsient näitab, kui palju soojust läbib ühikulise aja jooksul ühe ruutmeetri suurust materjali pinda, kui temperatuuride erinevus selle pinna vastaskülgedel on üks kelvin (või üks kraad Celsiuse järgi) ja materjali paksus on üks meeter. Materjalid, millel on kõrge soojusjuhtivuskoefitsient, nagu metallid, juhivad soojust hästi. Materjalid, millel on madal soojusjuhtivuskoefitsient, nagu isolatsioonimaterjalid (vahtpolüstüreen, mineraalvill), juhivad soojust halvasti ja toimivad seega isolatoritena.

Selle suuruse väärtus sõltub materjali tüübist, selle olekust (tahke, vedel, gaasiline) ning temperatuurist ja rõhust. Näiteks terase soojusjuhtivuskoefitsient on umbes 50 W/(m·K), samas kui õhu oma on vaid umbes 0,026 W/(m·K) toatemperatuuril. Hoone isolatsiooni arvutamisel on soojusjuhtivuskoefitsient üks olulisemaid parameetreid, mis aitab määrata hoone energiatõhusust.