sagedusregulatsiooni

Sagedusregulatsioon on elektrivõrgu stabiilsuse tagamiseks kasutatav mehhanismide süsteem, mille eesmärk on hoida võrgu sagedus võimalikult lähedal nominaalsele väärtusele. Nominaalne sagedus on tavaliselt 50 Hz Euroopas ja 60 Hz paljudes teistes piirkondades. Sageduse kõrvalekalded tekivad, kui generaatorite toodang ei vasta tarbimisele. Selle tulemusena tekib tasakaalutus, mille korral sagedus tõuseb, kui toodang ületab tarbimise, või langeb, kui tarbimine ületab toodangu.

Regulatsioon toimub mitmel tasandil. Primaarne regulatsioon (droop-kontroll) reageerib kiiresti ja hoiab sagedust lühiajaliselt stabiliseerituna, kasutades generaatorite võimsusmuudatusi. Sekundaarne regulatsioon ehk automaatne generaatorikontroll (AGC) korrigeerib sageduse kõrvalekaldeid ning taastab planeeritud taseme mõne minuti jooksul. Kolmanda taseme regulatsioon kasutab täiendavaid varusid (nt reserveeritud generaatorid või energiavarud), et pikaajaliselt taastada sagedus ning tagada võrgutasakaalu täielik taastumine pärast häireid.

Regulatsiooni ressursid hõlmavad elektrijaamu, kiireid energiavarusid (akud, pump-hidro) ning nõudluse reguleerimisvahendeid, mis võimaldavad tarbimist ajutiselt vähendada või suurendada. Võrkude operaatorid ja energiaturgude mehhanismid korraldavad seejärel varude kasutamist, et säilitada sagedus ja tagada võrguliidestus.

Sagedusregulatsioon on kriitiline komponent elektrivõrgu töökindluse ja kvaliteedi säilitamisel ning see on tihedalt seotud laiemate energiaturu ja abienergiavõrkudega, kus osalevad genereerijad, varud ja tarbijad.