pöördpiesoelektrilise

Pöördpiesoelektriline efekt (inglise keeles *piezoelectric effect*) on füüsikaline nähtus, mille korral joondatud elektrilaengude tekke või muundumise protsess toimub kristallides või keramikas, kui neile rakendatakse mehaanilist surve või kui nad altuvad. See efekt on nimetatud "pöördpöördpiesoelektriliseks", kui meenutakse, et see nähtus on ka omavahel seotud: mehaaniline surve võib tekitada elektrilaengu ja vastupidi, elektrivälja rakendamine võib põhjustada materjali deformatsiooni.

Pöördpiesoelektriline efekt avastati esimest korda 1880. aastatel prantsuse teadlaste Jacques Curie ja Pierre Curie poolt. Nad leidsid, et kui kristallidel, nagu kvarts või rookivis, rakendada surve, tekib nende pinnal elektrilaeng. Hiljem, 1917. aastal, näitasid teadlased Paul Langevin ja Paul Langevin poeg, et efekt on ka omavahel seotud: elektrivälja rakendamine võib põhjustada materjali laienemist või kokkuhoidmist.

Pöördpiesoelektriliste materjalide kasutusalad on laialdased. Nad on olulised elektriliste signaalide genereerimiseks ja detekteerimiseks, näiteks ultrahelisensorites, helisõlmedes ja akustilistes transdutsorites. Lisaks kasutatakse neid ka elektriliste motorite, sensorite ja muude seadmete loomisel, kus vajalik on tugev ja kiire vastus mehaanilisele survele või elektriväljale.

Pöördpiesoelektriliste materjalide populaarsus on suurenenud nende efektiivsuse ja madala energiakulutuse tõttu. Nende omaduste tõttu on nad olulised mitmesuguste tehnoloogiate arendamisel, sealhulgas meditsiinis, telekommunikatsioonis ja automaatika alal.