päikeselaikudega

Päikeselaigud, teaduslikult tuntud kui päikese täpid, on ajutised alad Päikese fotosfääris, mis ilmuvad tumedamad kui ümbritsevad alad. Need on seotud intensiivse magnetilise aktiivsusega, mis aeglustab konvektsiooni ehk soojuse ülekandumist Päikese sisemusest pinnale. See magnetiline tegevus on piisavalt tugev, et alandada temperatuuri selles piirkonnas umbes 1500 kraadi Celsiuse järgi võrreldes ümbritseva fotosfääriga.

Päikeselaigud erinevad suuruselt, mõned on väikesed ja nähtamatud, teised aga võivad olla nii suured, et neid on võimalik Maalt palja silmaga näha, eriti hämaras või vahetult enne päikesetõusu või pärast päikeseloojangut. Päikeselaigud esinevad tavaliselt paaridena või gruppidena, millel on vastupidised magnetilised polaarsused. Neid võib jälgida, kuidas nad liiguvad üle Päikese pinna Päikese pöörlemise tõttu.

Päikeselaikude arv ja aktiivsus kõiguvad perioodiliselt tuntud kui päikesetsükkel, mis kestab keskmiselt umbes 11 aastat. Selle tsükli jooksul suureneb ja väheneb päikeselaikude arv ning sellega seotud magnetiline aktiivsus. Päikeselaigud on seotud ka teiste Päikese aktiivsuse vormidega, nagu päikesepurjed ja kroonilised massihõngud, mis võivad mõjutada Maa magnetosfääri ja põhjustada geomagnetilisi torme. Teadusuuringud päikeselaikude kohta aitavad mõista Päikese magnetilist dünaamikat ja selle mõju meie planeedile.