polümeermaterjalidest

Polümeermaterjalid, tuntud ka kui polümeerid, on suured molekulid, mis koosnevad korduvatest alampolümerisatsiooniühikutest. Need materjalid on looduses laialt levinud, näiteks valgud, nukleiinhapped ja süsivesikud, kuid neid toodetakse ka sünteetiliselt, et rahuldada erinevaid tööstuslikke ja tarbijate vajadusi. Sünteetilised polümeerid on tänapäeva ühiskonnas asendamatud ning neid kasutatakse plastide, kiudude, kummide, liimide ja katete tootmisel.

Polümeermaterjalide omadused sõltuvad nende molekulaarsest struktuurist, sealhulgas monomeeride tüübist, nende järjestusest ja nende vahelisest keemilisest sidemest. Üldiselt on polümeerid kerged, vastupidavad paljudele kemikaalidele ja enamikul on head isolatsiooniomadused. Nende töödeldavus võimaldab neid vormida erinevatesse kujudesse ja suurustesse, muutes need mitmekülgseteks.

Polümeere saab klassifitseerida mitmel viisil. Termoplastid pehmenevad kuumutamisel ja jäätuvad jahutamisel, võimaldades korduvat töötlemist; näideteks on polüetüleen ja polüpropüleen. Termosetid läbivad kuumutamisel pöördumatu keemilise reaktsiooni, muutudes püsivalt kõvaks ja mittepehmenevaks; näideteks on epoksüvaigud ja bakeliit. Elastomeerid on kummilaadsed polümeerid, mis taluvad suuri deformatsioone ja taastavad oma algse kuju.

Polümeermaterjalide areng on toonud kaasa uusi rakendusi meditsiinis, elektroonikas, ehituses ja autotööstuses. Samas on nende tootmise ja utiliseerimisega seotud keskkonnaprobleemid, nagu plastjäätmete kogunemine, viinud uuringute suunamiseni biolagunevate ja ringlussevõetavate polümeeride poole.