neurofüsioloogiat

Neurofüsioloogia on närvisüsteemi funktsiooni ja mehhanismide uurimise teadusharu. See selgitab, kuidas neuroonid ja gliiarakkud koos signaalide loomise ja edastamisega kujundavad tajumist, liikumist, tähelepanu, mälu ja autonoomset reguleerimist.

Põhiala ja protsessid hõlmavad rakulist tasandit (neuronid ja gliarakkude koostööd), süsteemset tasandit (sensorimotoorsed ja kognitiivsed võrgustikud) ning tänapäevaseid uurimismeetodeid. Olulised mehhanismid on aktsioonipotentsiaal, ioonkanalid ja sünapside toimimine, neurotransmitterite vabanemine ning nende vastuvõtt; sünapsid võivad olla kemikaalsed või elektrilised ja sünaptiline plastilisus mängib õppimise ja mälul olulist rolli.

Metoodikad hõlmavad elektroentsefalograafiat (EEG), elektromüograafiat (EMG) ja närvikonduktiiooni uuringuid, magnetoentsefalograafiat (MEG) ning fMRI-d (funktsionaalne magnetresonantstomograafia). Laboratoorsed tööriistad, nagu patch-clamp-tehnika ja optogenetika, võimaldavad uurida rakulisi mehhanisme ja kontrollitud signaaliliikumist ajus.

Neurofüsioloogia on oluline alusharu kliinilises mõttes. See hõlmab epilepsia, neuropaatiate, radikulopaatiate ja teiste neuromuskulaarsete haiguste mõistmist, diagnostikat ja raviarendust. See aitab ka valu mehhanismide mõistmist, anesteesia ja operatsioonide ettevalmistust ning rehabilitatsiooni kavandamist.

Ajalugu: neurofüsioloogia juured ulatuvad bioelektri avastusteni 18. sajandil (Galvani, Helmholtz), ning hiljem Fritsch ja Hitzig ning Ramón y Cajal aitasid mõista neuronite struktuuri ja funktsiooni. Tänapäeval ühendab ala molekulaarsed, rakulised ja süsteemsed lähenemised ning koostoimes psühholoogia ja meditsiini.