lisandtootmine

Lisandtootmine (AM) on kolmemõõtmeliste objektide loomise meetod, kus materjal lisatakse kiht-kihi haaval vastavalt digitaalsele mudelile. See eristub traditsioonilisest lõikamisest, kus materjal eemaldatakse. Protsess algab digitaalse mudeli ettevalmistamisega ja lõikamisega (slicing), mille järel masin ehitab toote kihtide kaupa. Pärast tootmist on sageli vaja viimistlust ja post-protsessi, sealhulgas puhastus ja viimistlus.

Peamised lisandtootmise tehnoloogiad hõlmavad FDM-i (fused deposition modelling), SLS-i (selective laser sintering) ja SLA-d (stereolithography). Metalltootmises kasutatakse DMLS- või SLM-tehnoloogiaid. Lisaks on olemas binder jetting ja materjaljetting. Materjalid hõlmavad polümeere, metalle ja keramikaid ning neid saab kasutada nii ühe kui mitme materjaliga süsteemidena.

Rakendused hõlmavad prototüüpimist, väikeste ja keerukate osade tootmist ning meditsiini-, lennunduse- ja autotööstuse lõpposi valmistamist. Eelistused on kujundusvabadus, vähem jäätmeid, lühemad arendus- ja tootmistsüklid ning suurem personaliseerimine. Puuduste hulka kuuluvad kõrged algkulud ja seadmete hind, tootmistsüklid, viimistlustarvidus ning materjalide omaduste kontroll ja regulatiivsed nõuded. Standardid, nt ISO/ASTM 52900, defineerivad AM-terminoloogia ja protsessi klassifikatsiooni ning käsitlevad kvaliteedi- ja ohutusnõudeid.